Meteoorist kraatrini

Keskmiselt korra kuus astub Tartu Ülikooli geoloogia osakonna uksest sisse uudishimulik ja teadmistele avatud kodanik, kaenlas kivikamakas. „Ma leidsin meteoriidi!" teatab ta võidurõõmsalt. Pärast mõningast vaatlust ja nõupidamist, vahest ka mikroskoobi alla sättimist, on see rõõmus leid osutunud kahjuks metallisulamiks või rändkivi tükiks.

Mitte just iga kuu, aga vähemalt paar korda aastas pöörduvad inimesed geoloogide poole lausa kraatrileiuga. Sellised leiud on sagenenud pärast kosmose- ja aerofotode muutumist laiatarbekaubaks. Kuna Eesti on „kraatririik", kus leidub ühe pindalaühiku kohta rohkem kraatreid kui kusagil mujal, siis peetaksegi pildilt leitud sõõri kraatriks.

Millised on tunnused, mis tõestavad, et tegemist on taevase külalise tekitatud pinnavormiga?  Kui pikk on kraatrite eluiga ja miks need hävivad? Mida on tarvis, et tõestada või ümber lükata põllult leitud kivi või metsaserval paikneva augu meteoriitset päritolu? Millest meteoriidid koosnevad? Kust need pärinevad?

Raamatu peatükid on seatud nii, et esimene pool sisaldab üldhuvitavat materjali ja teine osa juba tõsisemale huvilisele mõeldud infot, sh kunagist meteoriidiplahvatust tõestavate tunnuste kirjeldused ja meteoriitide klassifikatsioon. Eraldi peatükk on pühendatud Eesti meteoriidikraatritele, nende avastamisloole ja omadustele.