Selleaastase geoloogia sügiskooli teemaks on katastroofid meie koduplaneedi ajaloos. Käsitlemist leiavad nii looduse enda „põhjustatud“ katastroofid (vulkanismist, ebasoodsate ning drastiliste
keskkonnatingimuste poolt põhjustatud ulatuslikest väljasuremistest kuni Universumis toimuvani), kui ka inimese isekusest, võimuihast ja majanduslikust tegevusest tingitud hukatuslikud tagajärjed. Samas ei pea olema katastroofid läbinisti negatiivsed kogu ümbritsevale keskkonnale. On ju kunagi anaeroobidele saatuslikuks saanud hapniku tekkimine kõike muud kui katastroof tänapäevase elu kujunemisteel. Tänavu möödub 200 aastat Prantsuse loodusteadlase, paleontoloogia isaks peetava George Cuvier’ ühe olulisema teose „Uurimus neljajalgsete kivistunud luustikest“ esmailmumisest. Omal ajal tekitas see töö laialdast arutelu, kuna vihjati esmakordselt sellele, et ürgsed organismid on välja surnud ning eeldati, et tihti on selle põhjuseks olnud looduskatastroofid. Neljajalgsete fossiile uurides jõudis Cuvier järeldusele, et liikide ilmumine ja kadumine setetes on toimunud järsult, pidevate katastroofide tagajärjel. George Cuvier’d peetakse võrdleva anatoomia ning selgroogsete
paleontoloogia rajajaks, kes püüdis seostada looma eluviisi fossiilsete leidudega, väites, et mida sügavamatest kivimikihtidest loomade jäänused leitakse, seda erinevamad on need tänapäeval elavatest organismidest. Tema teeneks võib lugeda ka tõestust, et mammutid ei kuulu elevantidega samasse perekonda, nagu varem arvati. (Cuvier kohta saab rohkem lugeda nt. „Lehed ja tähed“ sarjas ilmunud raamatust „Vaim ja aeg“, 2009). Katastroofiks võib pidada ka meie kalli kolleegi, õpetaja, juhendaja ning eelkõige suure sõbra Ivar Puura ootamatut lahkumist kesksuvel. Kahetsusega peab nentima, et käesolev sügiskool on esimene, mille lõppfaasis tundsid korraldajad kohutavat puudust Ivari toetavast õlast ning alati lahketest ja erakordselt positiivsetest sõnadest. See kogumik on arvatavasti esimene, mis pole sügiskoolide hinge, Ivari, tähelepaneliku ja väsimatu pilgu alt läbi käinud ning viimaseid parandusi saanud. Üritame aga siiski edasi minna, kandes sügiskoolides Ivari vaimsust ning helgust.
Loodame ja julgustame praegusi ja tulevasi geolooge ning geoloogide sõpru jätkuvalt loodusest innustuma ja vaimustuma, nagu seda tegi meie Ivar, ükskõik millised on looduse keerkäigud...