Ordoviitsiumi Zebre kihistu stratigraafia ja kasutatavus Lõuna-Eestis [Magistritöö. Juhendajad: Olle Hints, Tavo Ani]

Ordoviitsiumi ajastul (u 487-443 mln a tagasi) toimusid murrangulised sündmused planeedi keskkonnas ja elu arengus. Ordoviitsiumi merelised settekivimid on levinud kõikjal Eestis ning tänu terviklikkusele, heale säilivusele ja kivististerohkusele kujutavad need endast unikaalset Maa ajaloo arhiivi. Mitmed Eestile olulised maapõueressursid on samuti seotud Ordoviitsiumi kivimitega, sh kukersiitpõlevkivi, fosforiit, lubjakivi ja põhjaveekihid. Põhja-Eestis, kus asub Ordoviitsiumi avamus ja paljandid, on ajastu kivimid põhjalikult uuritud ja nende stratigraafiline liigestus üks detailsemaid maailmas. Seevastu Lõuna-Eestis, kus Ordoviitsiumi kihid lasuvad sadade meetrite sügavusel, pärineb kogu teave üksikutest puuraukudest ja piirkonna stratigraafiline klassifikatsioon on üldisem ning esineb lahendamata küsimusi kivimite litoloogia, vanuse ja leviku kohta. Ebaselge stratigraafia on takistuseks maapõue geoloogilisel kaardistamisel ning takistab ka geoloogilise arenguloo detailide mõistmist.
Käesoleva töö fookuses on hallist ja punasest mudakivist koosnev kuni 46 m paksune Zebre kihistu, mille stratotüübid ning tüüpala asuvad Lätis, kuid mis stratigraafiliste skeemide ja levikukaartide järgi esineb ka Lõuna-Eestis, vastates seal suuremale osale Alam-Ordoviitsiumi ladestikust. Eesti Geoloogiateenistuse poolt läbiviidava geoloogilise kaardistamise ja stratigraafiliste üksuste revisjoni käigus ilmnes, et Zebre nime kasutamine Lõuna-Eesti tugiläbilõigetes on ebapiisavalt põhjendatud ja vastuoluline. Antud töö eesmärgiks oli pakkuda olukorrale lahendusvõimalusi ning vajadusel täpsustada või täiendada stratigraafilisi skeeme ja kihistute levikukaarte. Selleks uuriti ja iseloomustati Zebre kihistu läbilõiget stratotüüpsel alal Lääne-Lätis Aizpute-41 puuraugu näitel, kasutades litoloogilisi kirjeldusi, mineraloogilisi (XRD) ja geokeemilisi (XRF) analüüse ning andmeid biostratigraafiliselt oluliste konodontide leviku kohta. Koondati andmestik Zebre nime kasutamisest Eestis ning analüüsiti selle nime all kirjeldatud kihte valitud Eesti puursüdamikes (Põlva, Kuressaare, Ruhnu, Võru, Taagepera jt). Tähelepanu pöörati ka lamavate (Kallavere kihistu) ja lasuvate kihtide (Kriukai kihistu) litoloogiale, Alam- ja Kesk-Ordoviitsiumi biostratigraafiale ning korrelatsioonile Põhja-Eesti läbilõikega.
Läti stratotüüpse Zebre kihistu ja Eestis sama nime all kirjeldatud kihtide võrdlus näitas, et suuremal osal Lõuna-Eestis ei ole Zebre nime kasutamine litoloogiliselt põhjendatud ja sellest tuleks geoloogilisel kaardistamisel ning stratigraafilises skeemis loobuda. Alternatiivsete võimaluste hulgast on Skandinaavias levinud Bjørkasholmeni ja Köpingklinti nime kasutuselevõtt, kuid kõige otstarbekam oleks laienda Leetse kihistu kasutamist Põhja- ja Kesk-Eestist lõuna poole. Zebre kihistu võimalik esinemine Eesti-Läti piiri läheduses vajab täiendavaid andmeid. Käesoleva töö käigus ilmnes, et uuematel Ordoviitsiumi stratigraafilistel skeemidel on nii Zebre kui Leetse kihistu ajalist mahtu kujutatud tegelikust väiksemana ning stratigraafiline lünk Alam-Ordoviitsiumis seetõttu väiksem kui seni arvatud. Zebre kihistu ülemine osa kuulub Kesk-Ordoviitsiumisse. Töö tulemusena on antud soovitused Eesti ja Läti Ordoviitsiumi stratigraafiliste skeemide ning kihistute levikukaartide parandamiseks.