Ehitusmaavara karjääride korrastamise probleemid Eestis [Magistritöö. Juhendaja: Nurme, M.; kaasjuhendaja: Amon, L.]

Iga kaevandamisloa omaja on kohustatud kaevandatud ala nõuetekohaselt korrastama enne loa kehtivusaja lõppu. Kuigi see on seadusest tulenev kohustus, on seda täitmata jätnud väike osa kaevandajaid. See tekitab probleeme nii keskkonnale kui ka kohalikele omavalitsustele, kes võivad olla vähem valmis uusi kaevandamislubasid väljastama ehitusmaavarade kaevandamiseks, kui vanad karjäärid on endiselt korrastamata. Käesolev magistritöö uurib, miks osa ehitusmaavarade karjääridest jääb taastamata ning kuidas selliseid olukordi tulevikus vältida.

Uurimistöö raames kasutati mitmeid meetodeid. Analüüsiti riiklikke andmebaase, külastati endisi kaevandamisalasid, viidi läbi küsitlusi kohalike omavalitsustega ning intervjueeriti eksperte Eestist ja Saksamaalt. Intervjuudes osalesid riigiasutuste ametnikud ja kaevandamisettevõtete esindajad.

Uuringust selgus, et kuigi paljud ammendunud ehitusmaavarade karjäärid korrastatakse nõuetekohaselt, jääb osa alasid siiski korrastamata. See esineb sagedamini väiksemate ja vähem kogenud ettevõtete puhul. Mõned taastamata alad ei kujuta otsest ohtu loodusele, kuna looduslik taastumine on alanud. Teistel juhtudel, eriti lubjakivikarjääride puhul, võivad järsud nõlvad jääda pikaajaliselt ohtlikuks inimestele, kes maha jäetud karjääri jalutama satuvad. Taastamiskulud varieeruvad sõltuvalt tulevasest maakasutusest ja kaevandatud maavaraliigist. Metsastamine on tunduvalt kulukam kui alade veekogudeks kujundamine. Samuti on lubja- ja dolokivi karjääride korrastamine palju kallim kui liiva- ja kruusa karjääride puhul. Karbonaatkivi kaevandavate karjääride korral ühest keskmist taastamiskulu ei ole võimalik määrata, kuna see sõltub konkreetsetest lahendustest ja varieerub märkimisväärselt.

Tulemused viitavad, et kehtiv regulatsioon ja planeerimisprotsess võivad väiksematele ettevõtjatele olla liiga keerulised ja kulukad. Osalise taastamise võimaldamine ning tüüplahenduste kasutuselevõtt võiksid olukorda parandada. Paljud intervjueeritavad toetasid riikliku taastamisfondi loomise ideed tingimusel, et see on õiglane ega tekita täiendavat rahalist koormust vastutustundlikele ettevõtetele. Kokkuvõttes on Eestis vajalikud selgemad reeglid ja parem planeerimine, et tagada ehitusmaavarade karjääride õigeaegne ja nõuetekohane korrastamine.

Abstract

In Estonia, mining companies must restore the land after quarrying ends. However, some companies do not complete this work before their permits expire. This creates problems for the environment and local governments, who may be less willing to approve new permits if older sites remain unrestored. This thesis examines the reasons why some construction aggregate quarries are left unreclaimed and explores how such situations can be prevented in the future.

The research used a combination of methods: analysis of national databases, site visits to former quarries, surveys sent to local governments, and interviews with experts from Estonia and Germany. Interviewees included representatives from government offices, mining companies, and environmental institutions were interviewed.

The study found that although many quarries are reclaimed properly, some are left unrestored every year. This happens more often with small quarries run by less experienced companies. Some of the unrestored areas do not cause harm to nature because they start to recover naturally. But in other cases, especially with limestone quarries, steep slopes can remain dangerous for a long time. The cost of reclamation varies depending on what the land will be used for later and what kind of mineral resources are being mined. Reforestation is much more expensive than restoration into a water body. Also, the reclamation cost of limestone and dolostone quarries is much higher compared to sand and gravel quarries, and it is not possible to calculate a reliable average reclamation cost because it varies a lot and it depends on the specific reclamation solutions.

The results suggest that the current rules and planning process can be too complicated and expensive for smaller operators. Making it easier to do partial restoration or use simple-template projects could help. Many interviewees supported the idea of a national fund for restoration work, as long as it is fair and doesn’t add extra financial pressure to responsible companies.

In conclusion, clearer regulations, better planning, and flexible support mechanisms are needed to ensure more mining areas are restored on time and in a proper way in Estonia.